Wednesday, April 8, 2009

ReNew ehk UusUus

Neid asju, mis mind sellekorrasel ReNewl üllatasid oli mitmeid.

/ReNew on GLEN programmi viimane seminar, kus kõik saavad jälle kokku ja vaatavad tagasi ja vaatavad ette/

Kindlasti on ReNew millegi uue algus...edasise mineku esimene ast...

Laupäeva hommikul heliseb äratuskell 5.30. Pean ärkama, sest nagu alati olen ma jätnud pakkimise viimastele minutitele ehk et ärasõidu hommikule. Eelmisel päeval olen suure ärevuse tõttu paarile oma "lennu" glennidele smsi saatnud ning teada andnud, et lähen vastu järgmisele kogunemisele ilma nendeta. Kõhe on. Kuidagi ei ole energiat, et uute inimestega (kusagil saja ümber neid sinna koguneb) tutvust rajada. Hilisõhtul tuleb vastus-sms, mis ütleb, et üks neist on Prantsusmaale samuti teel. Hingan kergendunult ja usun, et nüüd saan hakkama.
Kella 8 paiku astun Lennart Meri Tallinna lennujaama parda-uste vahelt läbi...

16 tundi hiljem olen Montreuill-Bellays. Näljane ja väsinud.
Aga Prantsusmaa kevad ajab mind juba esimese hetkega hulluks. Ma olen seda nii kaua oodanud. Õitsvaid õunapuid ja nartsisse ja tulpe ja päikest ja teise lõhnaga tuult. Ma hingan. Jälle ja mõnuga...

Järgmised kaks päeva valdavad mind vastakad tunded. Ma olen nn rahvusvahelise GLEN karjääri lõpusirgel. Otsustasin end sellest taandada ning seetõttu on põues omamoodi nukrus. Saan sellest pisut üle siis, kui kõik mu head tuttavad, kes sel aastal veel kõigega väga seotud, annavad mulle teada, et ka nendel on aeg minna. Jah, uus hoog/võim/vaim/tahe võtab üle...

Ja päike paistab. Istun oma heade tuttavate ja sõpradega muru peal, räägime ja naerame. Tunnen oma nahal päikese lõhna. Ja sellest pole mitte midagi, et õhtul näen ma oma punase ninaga tiba totter välja. See lõhn kompenseerib kõik...

Kolmanda päeva lõpuks harjun kõigega, mis minu ümber on. See saab saatuslikuks, sest järgmisel päeval on ees 13 tundi reisimist. Sedakorda olen täiesti üksi ja pean ülbete pariislastega hakkama saama.

Tunnen, et mind hoitakse kinni. Vaatan ringi ja saan aru, et see on kevad. Prantsusmaa kevad. Langetan silmad ja astun Pariisis lennuki peale...

2 comments:

Arvo said...

Oh GLEN me GLEN... See k6ik tundub veidi nagu muinasjutt juba, kuigi ei ole me ara kaimisest ju sugugi nii palju aega m88das...

E4 said...

ma tean, see on hästi veider, kogu see glen-aeg/elu/olu...aga ilma selleta ei kujutaks elu kah enam ette...