Tuesday, April 28, 2009

Valitud Lõuna-Aafrika?

Valimised Lõuna-Aafrika Vabariigis on läbi.

African National Congress (ANC) võitis 65,9% häältest, järgnesid Democratic Alliance (DA) 16,66% ja Congress of the People (Cope) 7,42%-ga.

Tulevase presidendi Mr Zuma ees on nii majanduslikud kui sisepoliitikaga (eelkõige kuritegevus, tööturg) seotud väljakutsed.

"We have gone through a difficult period... it is now time to put it all behind us," he said after the ANC's fourth term in office was confirmed."

"We are concerned about the potential impact of the global economic crisis," he said in his speech on Saturday.
"We will work with all stakeholders, especially business and labour, to find ways to prevent and cushion our people against job losses and other difficulties that may arise."

ootan huviga, mis saama hakkab...oodake teiegi...

Thursday, April 23, 2009

muutuv maailm?

Olen kahel hommikul järjest televiisorist uudiseid näinud, kus puudutati Lõuna-Aafrika Vabariigi valimiste teemat.
Olen üllatunud. Räägitakse ajakirjanduses Aafrikast tõesti, tõesti...
Zuma vist võidab....mhhh....kas maailm ikka muutub?

Thursday, April 16, 2009

Ökoloogiline jalajälg

Ökoloogilise jalajälje kalkulaator on üks viise teada saada, kuidas Sinu elustiil mõjutab maakera jätkusuutlikkust. Mida enam me kulutame toidu, asjade ja energia tarbimisele, seda suurema jalajälje me endast maha jätame.

http://www.ut.ee/mobility/jalajalg/

Kuidagi populaarne on rääkida ökoloogilisest jalajäljest. Ma siis mainin seda ka.

Aga kui ma üdini aus olen, siis globaalne soojenemine ja globaalne jahenemine, õiglus ja õigus ja võrdõigus, põhja-lõuna vahelised suhted, lapsed ja totaalne nälg, sõda ja rahu...jne jne jne...see kõik on väga veider...peale selle on majandussurutis, mis ei lase üldse enam adekvaatset infot läbi...kus on vastus minu suurimale küsimusele: mis see kõik tähendab???

Nägin üht meest, kes rääkis väga rumalat juttu ja ise veel naeris. Kohkusin.

Kohtasin Balti jaamas vanemat naist, kes küsis raha ja kuna ta nägu tundus aus ja aval, siis andsin talle ka selle veidra numbriga paberi, mille eest ta muretseb endale just seda, mis tarvis.

Ütlesin ühele naisele, mida kõigest sellest arvan, ausalt ja otse, sellest sündis vaid pahandus.

Kuulasin üht teist noort naist, kes ärritus ja ei olnud enam ilus ja aus, tema paha tuju haakus minu külge. Sain sellest lahti kui üks poiss ja üks tüdruk lohutasid mind.

Ah, arvutage parem kui suur on teie ökoloogiline jalajälg!

Tuesday, April 14, 2009

Minu Eesti mõte

Mõnikord kohe on nii, et keegi oskab öelda nii õigeid asju. Nii õigeid, mida oled enda peas keerutanud kõikse aeg. Lugege siis, kui pole veel lugenud:)

Mikk Sarv arvab nii:

Küllap on igaühele tuttav ütlemine: mis see minu asi on! Minu asi on see, mis minusse puutub, mis mulle korda läheb. Paraku läheb paljudele meist ikka vähem ja vähem asju korda. Meil pole asja metsa küttepuude järele – soe tuleb torusid ja traate pidi ise koju kätte. Meil pole asja kevadiselt taheneva põllumulla juurde – toit on poeriiulil valmis olemas. Meil pole asja kaasinimese juurde, et aru pidada, kuidas omi asju paremini ajada – oleme oma hääle andnud aastateks teistele, kes meie eest asjad ära arutavad ja otsustavad.

Ka lasteaias ja koolis süveneme üha enam kellegi teise loodusse – raamatutesse, arvutiprogrammidesse ja -mängudesse, filmidesse ja muusse taolisse kui isiklikku vahetusse õppimisse looduses, kogedes ja õppides kõigi meeltega. Kuna kõik, mida õpime, ei puutu tegelikult minusse mitte kuidagi, saab jälle jõudu juurde küsimine: mis see minu asi on?

Selline elu, kus enam miski minu asi pole, tundub olema rahulik ja pingevaba. Ometigi murravad pinge ja muutused jäätunud ükskõiksusse sisse just siis, kui seda kõige vähem oodata on. Selleks võib olla ootamatu haigus, mis viib arsti juurde. Arst omakorda teatab, et tuleks teha operatsioon, kuid seda saab teha kõige varem poole aasta pärast, sest Haigekassa lubab kahesajast vajalikust operatsioonist kuus teha vaid kolmkümmend. Ja õige pea ehk isegi mitte seda enam, sest on majanduskriis, inimesed kaotavad töö ja keegi ei maksa enam haigekassasse.

Eks võib muidugi edasi mõelda: mis see minu asi on, ükskord peame ju surema nagunii. Samas võib just siin olla hetk, kus jõuab pärale taipamine – see on minu elu ja see on minu asi, kuidas ma selle imelise teekonna koos kõigi kaaslastega siin ilmas läbi teen!

Kõigi kaaslaste hulgas on muidugi lähedased, kaaskondlased, aga ka maad, veed, puud, loomad ja linnud. Minu elu on minu asi, just samamoodi, nagu on minu asi see, kuidas läheb kõigil teistel, kes minuga koos olemas on. Minu asi on õiendada ja välja öelda, kui meie ühine olemine mõttetu hävimise ja surma poole on minemas. Sest oleme siin maailmas olemas, et õppida üksteiselt ja hoida elusust meis endis ja meie ümber. Suur osa sellest elususest on Minu Eesti, mis ongi minu oma asi.

Wednesday, April 8, 2009

ReNew ehk UusUus

Neid asju, mis mind sellekorrasel ReNewl üllatasid oli mitmeid.

/ReNew on GLEN programmi viimane seminar, kus kõik saavad jälle kokku ja vaatavad tagasi ja vaatavad ette/

Kindlasti on ReNew millegi uue algus...edasise mineku esimene ast...

Laupäeva hommikul heliseb äratuskell 5.30. Pean ärkama, sest nagu alati olen ma jätnud pakkimise viimastele minutitele ehk et ärasõidu hommikule. Eelmisel päeval olen suure ärevuse tõttu paarile oma "lennu" glennidele smsi saatnud ning teada andnud, et lähen vastu järgmisele kogunemisele ilma nendeta. Kõhe on. Kuidagi ei ole energiat, et uute inimestega (kusagil saja ümber neid sinna koguneb) tutvust rajada. Hilisõhtul tuleb vastus-sms, mis ütleb, et üks neist on Prantsusmaale samuti teel. Hingan kergendunult ja usun, et nüüd saan hakkama.
Kella 8 paiku astun Lennart Meri Tallinna lennujaama parda-uste vahelt läbi...

16 tundi hiljem olen Montreuill-Bellays. Näljane ja väsinud.
Aga Prantsusmaa kevad ajab mind juba esimese hetkega hulluks. Ma olen seda nii kaua oodanud. Õitsvaid õunapuid ja nartsisse ja tulpe ja päikest ja teise lõhnaga tuult. Ma hingan. Jälle ja mõnuga...

Järgmised kaks päeva valdavad mind vastakad tunded. Ma olen nn rahvusvahelise GLEN karjääri lõpusirgel. Otsustasin end sellest taandada ning seetõttu on põues omamoodi nukrus. Saan sellest pisut üle siis, kui kõik mu head tuttavad, kes sel aastal veel kõigega väga seotud, annavad mulle teada, et ka nendel on aeg minna. Jah, uus hoog/võim/vaim/tahe võtab üle...

Ja päike paistab. Istun oma heade tuttavate ja sõpradega muru peal, räägime ja naerame. Tunnen oma nahal päikese lõhna. Ja sellest pole mitte midagi, et õhtul näen ma oma punase ninaga tiba totter välja. See lõhn kompenseerib kõik...

Kolmanda päeva lõpuks harjun kõigega, mis minu ümber on. See saab saatuslikuks, sest järgmisel päeval on ees 13 tundi reisimist. Sedakorda olen täiesti üksi ja pean ülbete pariislastega hakkama saama.

Tunnen, et mind hoitakse kinni. Vaatan ringi ja saan aru, et see on kevad. Prantsusmaa kevad. Langetan silmad ja astun Pariisis lennuki peale...