Monday, November 24, 2008

GLEN 2009

Sel aastal läheb lahti uus taotlusvoor. Täpsemad tingimused tulevad kohe-kohe veebilehele: www.terveilm.net/glen

GLEN on Euroopa Liidu kümne liikmesriigi (Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia, Prantsusmaa, Malta) kodanikuühenduste ning Saksa maailmaharidusega tegeleva organisatsiooni ASA koostööprojekt. Eesmärgiks on tõsta noorte teadlikkust arenguprobleemidest vaesemates riikides ning toetada noorte aktiivset osalemist säästliku ja solidaarse mõtteviisi edendamisel

Kui :
Sa oled 21-30-aastane;
Sul on Eesti kodakondsus;
Sul on projektile vastav hariduslik või erialane taust;
Sa valdad vabalt inglise keelt;
siis oled oodatud kandideerima osalemaks järgnevates projektides:

1)Kambodža: Roheline elu Angkor Wat´is
2) Etioopia: Naisettevõtluse edendamine
3) Sambia: Panus orbude heaolusse
4) Tansaania: Võitlus AIDSiga Kilimanžaaro piirkonnas
5) Gruusia: Maapiirkondade arengu toetamine keskkonnasõbraliku turismi edendamise abil

Sunday, November 16, 2008

GLENi Airest GreenGate-s

Keskkonnaaktivist Aire Nurm koges Lõuna-Aafrikas istandusi külastades, et õiglase kaubanduse üllad ideed ei aita abivajajat.

Märkasin Aire Nurme Rimi supermarketis, kui ta möödujatele rõõmsalt naeratades roose ulatas. Inimesed olid üllatunud – kes meeldivalt, kes veidi murelikultki. Pole ju igapäevane, et kaunis naisterahvas poes lilli kingib. Aire selgitas kõigile, kel oli aega peatuda, et käimas on õiglase kaubanduse nädal ning sealsamas suurpoes saab edaspidi osta Fair Trade’i märgiga roose, mida Keenias kasvatatakse.

Maailma on magistrikraadi omandav Aire Nurm näinud mitmest küljest. «Ma ei suuda paigal püsida. Iga natukese aja tagant pean kuskile minema ja pikemalt peatuma, näiteks elasin pool aastat Indias.»

Oktoobris naasis Aire Lõuna-Aafrika vabariigist. Seal töötas ta GLEN-projekti vahendusel kolm kuud vabatahtlikuna ühingus, mis nõustab õiglase kaubanduse süsteemiga liitunud väiketootjaid. Tema ülesanne oli tee-punapõõsa­istandusi jälgida ja uurida, kui pikaajalised on müügilepingud ning kas punast teed rooibost müüakse otse või vahendajate kaudu. Aire ise tahtnuks proovida ka taime õisi koristada, aga paraku lõppes enne tema vaba­tahtlikuaeg.

Lahendus: toeta väiketootjat

Lõuna-Aafrika põllumeeste jaoks on õiglane kaubandus suhteliselt uus võimalus. Mõlemad istandused, kus Aire töötas, Wupperthal ja Neowoudtville, liitusid süsteemiga neli aastat tagasi. Alguses läksid asjad paremuse poole: tee eest sai kõrgemat hinda, kirjeldab Aire. Siis uuendati reegleid nii, et õiglase kaubanduse võrgustikuga said liituda ka suurettevõtted ja -majandid. Väikeettevõtted trügiti tagasi samasse seisu, millest nad alustasid. Jälle peab võistlema odavama hinna pärast ning kokkuostjatel puudub huvi käia kaugetes maanurkades väikese kaubakoguse pärast. Inimesed kardavad traditsioonilise põllumajanduse väljasuremist; nende lapsed tahavad ära linna ega ole huvitatud majanduslikult mittetasuvast tööst.

Aire Nurm ütleb, et tema meelest on õiglane kaubandus kaugenenud esialgsest ideest – olla võimalus väiketootjale, kes teeb, mida oskab ja saab selle eest head tasu. Samuti toetab selline kaubandus kogukonna arengut. Euroopa lobikoridorid ja kontorid on täis ametnikke ja spetsialiste, kes kõik teevad õiglasele kaubandusele kampaaniat ja võitlevad selle nimel, et tooteid ostetaks rohkem. Nurm märgib, et selle alla pannakse magama meeletud rahad. Lisaks on veel koostööprojektid, kus vaid marginaalne osa rahast jõuab tõelise abivajajani – see on muidugi üldteada fakt.

Järjest rohkem ilmub maailma pressis kirjutisi, kus näidatakse veenvalt, et õiglane kaubandus enam ei aita.

Aire soovitab sellegi poolest eelistada võimalusel Fair Trade’i kaupu, eriti kui on teada, et tegu on väiketootja kaubaga. Eestist kahjuks Lõuna-Aafrika väikeste tee-punapõõsaistanduste saadust ei leia. Ainsas kaubamajas, kus seda õiglase kaubanduse teed müüakse, on müügil just suuristanduse toodang. Räägitud on eri märgistusest suur- ja väiketootjatele, samuti kogukondlike toetuste ja kokkuostuhindade diferentseerimisest selliselt, et väikestel säiliks soov toota ja müüa.

«Keegi võiks lahendada ka selle kurioosumi, et Euroopas juuakse hea meelega Lõuna-Aafrika rooibost, aga nemad ise kohapeal oma istanduse toodangut osta ei saa!» ütleb Aire Nurm. «Nende oma kauplused seda müüki ei võta, see on liiga kallis ja kogused on väikesed. Kui mõni tugev MTÜ võtaks kätte ja tooks õiglase kaubanduse väiketootjate kaubad siseturule, aitaks see kindlasti ideele kaasa.»

Elurõõm aitab edasi

«Mitte kunagi enne pole tagasitulek Eestisse olnud nii raske kui seekord, Aafrika läks südamesse,» kõneleb Aire Nurm. «Jah, ma igatsen sinna tagasi.»

Teda kuulates mõistan: et aru saada, tuleb olla koos. Koos nende inimestega, kelle igapäevatöö on kasvatada roose, teed, banaane – ja uskuda, et tänu õiglasele kaubandusele saavad nad elada edasi oma ajaloolises kodus, harida lapsi ja loota neist oma töö jätkajaid.

Õiglase kaubanduse idee ongi ju ideaalis viia kokku see, kes banaani kasvatab ja see, kes seda sööb. Õnneks oli supermarketis Aire Nurm, kelle elurõõm aitab mul õiglase kaubanduse heasse ideesse edasi uskuda.

Rooibos

Rooibos on Lõuna-Aafrikast pärineva tee-punapõõsa (Aspalathus linearis) õitest saadav tee. Taim on saanud oma nime selle järgi, et värvub seitsmendal kasvuaastal leekpunaseks ja seejärel sureb.

Tee maitse on mahe, värvus kuldselt punakas ja aroom kerge. Rooibos sisaldab kaks korda rohkem antioksüdante kui roheline tee ja selles pole kofeiini. Kohalikud emad, kel rinnapiima ei jätku, toidavad oma lapsi punase teega. Arvatakse, et rooibos aitab ennetada südamehaigusi, luuhõrenemist ja vähki.



http://www.greengate.ee/?page=318

Sunday, November 2, 2008

Õiglane kaubandus meedias


Arengumaades sandikopikate eest rabavatele inimestele tähelepanu juhtiv õiglase kaubanduse nädal on siinse eksperdi hinnangul kasutu ettevõtmine, kuna tootjad ei saa hoolimata siinsetest ponnistustest erilist kasu.
„See pole minu arvamus, vaid üldine konstateering, et õiglane kaubandus pole arengumaade tootjatele kasu juurde toonud,“ ütles majandusteadlane Heido Vitsur.
Praegune õiglane kaubandus on tema arvates toonud kaasa selle, et vaeste ja rikaste maade vahe on kasvanud, vaesed riigid on rikaste riikide kaubad oma turule lasknud, aga nende kaubad pole rikaste turgudele jõudnud.
„Seni on nii olnud, et kõik arenguriigid on sügavalt pettunud ja rahuolematus on ääretult suur,“ täpsustas Vitsur.
Seda, kas kõik raha ka arengumaade tootjateni jõuab, ei osanud majandusteadlane öelda. „Kui arvestada seda, kuivõrd palju rahvusvaheliste organisatsioonide abist kaob teel ära või ei jõua lihtsalt kohale, siis pole mingit põhjust arvata, et õiglane kaubandus oleks täiesti veatu ja ladus süsteem,“ ütles ta. Siin ei ole Vitsuri sõnul mingit kindlust ning kui vaadata Punase Risti ja ÜRO abi kohale jõudmist, siis tekib kahtlemata küsimus, kas abisüsteemid töötavad ka siin sama kehvasti või efektiivselt nagu teistes valdkondades.
Majandusteadlane usub, et õiglase kaubanduse tooteid hakkab tasapisi siiski juurde tulema ning see ei ole üldse halb. „Aga pole lihtsalt näha, et nad väga suurelt suudaksid nendesse valdkondadesse, kus neil midagi on, sisse tulla,“ tõdes ta.
Abi saab seitse miljonit inimest. Õiglase kaubanduse projektijuhi Riina Kuusiku sõnul süsteem töötab ning on abiks paljudele. „Kasu on sellest kindlasti ning neil seitsmel miljonil, kes õiglase kaubanduse süsteemiga on ühinenud, on sellest täiesti otsene ellujäämise kasu,“ ütles ta. „Kui see seitse miljonit on vähe, siis on ta igal juhul rohkem kui mitte midagi,“ lisas ta.
Farmerid, kes meile kohvi toodavad, ei saaks tema sõnul oma kahehektarilise põllu peal iial võimalust oma toodet müüa sellise hinnaga, et see kataks nende tootmiskulud.
Väiketalunik peab oma tooraine müüma alla oma hinna, mis tähendab, et tal ei olegi võimalust ellu jääda. „Osa meie teavitustegevusest ongi see, et õiglase kaubanduse märk on ainuke garantii, et selle puhul ei ole kasutatud lapstööjõudu ja et see tasu tegelikult ongi jõudnud talunikule,“ ütles Kuusik.Ta selgitas, et kui toote peal on fairtrade’i märk, siis see tähendab, et selle märgi toote tooraine on juba tulnud ühistust, mis on sertifitseeritud. Sertifikaadi on talle andnud õiglase kaubanduse märgistamise assotsiatsioon, mis on rahvusvaheline organisatsioon, kes sätestab standardid erinevatele toodetele.
Kui ühistul on õigus selle märgiga toota, on ka ettevõtetel, kes on litsentsi saanud, õigus seda märki tootele peale panna. „See on tihe ja läbipaistev viis, mis tähendab, et märk kohvil garanteerib, et 121 USA senti läheb iga naela pealt sellele väiksele talunikule, pluss iga fikseeritud lisatulu, mida nad peavad investeerima kogukonna hüvanguks,“ ütles Kuusik.