Friday, July 4, 2008

Uued Glennid Lõuna-Aafrikas

Keda huvitab, siis ka sel aastal on Lõuna-Aafrikas üks kena eestimaine neiu, Aire, kel õiglase kaubanduse projekt käsil...mina istun siin Tallinnas, eesti-suve-niiskes kontoris ja olen jube kade, aga mis sa teed...

Aire blogi: http://aireaafrika.blogspot.com/

Ja ülejäänud glennid Lõuna-Aafrikas: http://glensouthafrica.blogspot.com/

Head lugemist ja meelidvat kadestamist!

Tuesday, July 1, 2008

Õiglane kaubandus Lõuna Aafrikas

Mis see õiglane kaubandus on?
Õiglase kaubanduse märk tootel tagab paremad majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused arengumaade talunikule ja töölisele.
Rahvusvahelise õiglase kaubanduse liikumise missioon on muuta maailma kaubandussüsteemi reegleid nii, et kõikide partnerite tehingud oleksid tasuvad ning kõik kaubandusahelas osalejad - tootjast tarbijani - tunneksid ennast hästi.
Õiglane kaubandus on ka sertifitseerimissüsteem, mis seisab arengumaade väiketootjate huvide eest.
Õiglase kaubanduse idee on tagada arengumaade väiketalunike toodetele õiglane hind ja parandada suurtootmises osalevate töötajate töötingimusi.
Selleks sõlmitakse pika-ajalised partnerlussuhted arengumaade tootmisühistutega, makstakse maailmaturu kokkuostuhinnast veidi kõrgemat hinda ja välditakse toodete turustamisel arvukaid vahendajaid.
Samuti jälgitakse, et tootmises ei ole kasutatud lapstööjõudu ega raisatud loodusvarasid.
Lisaks kõrgemale hinnale, makstakse õiglase kaubanduse süsteemis osalevatele tootmisühistutele lisatulu (premium), mida peab kasutama kogukonna sotsiaalseks arenguks.
Õiglase kaubanduse süsteemis tegutsevad tootjaühistute liikmed teevad otsuseid demokraatlikult ja investeerivad saadud kasumi kogukonna arengusse. ( http://www.fairtrade.ee/ )

Pärast Lõuna-Aafrika esimesi demokraatlike valimisi 1994 aastal, toimus muudatus ka põhjamaistel turgudel, huvi Lõuna-Aafrika toodete vastu kasvas. Seetõttu oli loodud pinnas ka õiglase kaubanduse turupoliitikaks.
Arvestades Lõuna-Aafrika ajalugu, seost Hollandi ja Suurbritanniaga, pole üllatust, et need maad olid esimesed, kes initsieerisid õiglase kaubanduse liikumist kohalike tootjate hulgas. 90-ndate alguses ostis FTO (Fair Trade Original) Hollandis kokku väikestes kogustes veini, rooibose teed, puuvilju, maitseaineid. Suurem äriline huvi tekkis 90-ndate keskel peamiselt Suurbritannia turgudel, eriti veini ja puuvilja osas.

Detsembriks 2003 eksisteeris Lõuna Aafrikas vaid 9 õiglase kaubanduse märgiga tootjat (kasvatades tsitruselisi, eksootilisi puuvilju ja rooibose teed). Järgmise kolme aasta jooksul ühinesid õiglase kaubanduse süsteemiga juba 43 tootjat. Selle kiire kasvu taga oli peamiselt õiglase kaubanduse toodete suurenev huvi Euroopa turgudel.
Loomulikult kaasnesid selle “eduga” ka mõningased probleemid. Esialgne kiire õiglase kaubanduse tootjate huvi oli FLO (Fair Trade Labelling Organisation) jaoks liiga suur. Puudusid kohalikud inspektorid, kes kontrollivad süsteemi adekvaatset toimimist. Samuti ei rääkinud inspektorid kohalikku keelt, mistõttu tootjad kahtlesid õiglase hinnangu õigsuses. Ka oli post-apartehidi valitsuse jaoks lihtsam toetada suuri istandusi, kel oli õiglase kaubanduse tootmise kriteeriumitega kergem kohaneda.

2004.aastal kogunesid kodanikeühendused, tootjad ja muud huvitatud inimesed, et analüüsida tekkinud olukorda. Leiti, et FLO peaks Lõuna Aafrika tootjate jaoks koostama “eri-standardi”, mis tagaks liht-töölistele 25% osaluse suurtes istanduses, samuti osaluse farmitöö korralduses.

Õiglase kaubanduse süsteemiga kaasnesid veel mõned negatiivsed küljed. Mõnede tootjate jaoks oli raske täita õiglase kaubanduse süsteemi standardeid ja kriteeriume. Paljudes istandustes, kasvandustes puudusid võimalused FLO-le vastavaid koosolekuid pidada. Farmerid pidid õppima nn.manageerimist ja läbi viima lisatulu (premium) jaotamise bürokraatlikku asjaajamist. Paljud ei mõistnud üleüldse, miks Euroopa tahtis neile maksta lisatulu. Et sellist korralduslikku külge tugevdada, palkas FLO poole-kohaga inimese, kes koolitaks ja annaks nõu, kuidas erinevate kriteeriumitega toime tulla.

Teine aspekt langes väike-farmeritele. Üldiselt on kogu maailma õiglase kaubanduse tootjad väike-farmerid, Lõuna Aafrikas on see just vastupidi. 45-st õiglase kaubanduse tootjast vaid 3 on väike-farmerid. Osalt on see loomulikult apartheidi pärand, kus aafrika talupoegkond tehti maatasa, et valge mehe farmid saaksid edukalt tegutseda. Täna küsitaksegi, et miks ei pingutata selle nimel rohkem, et ka väike-farmeritel oleks soodsam ligipääs õiglase kaubanduse turule, vaid pigem toetatakse valge mehe suuristandusi, kellel niikuinii on turupoliitiliselt lihtsam.
Sellisest ühiskondlikust arutelust kasvas välja 2 õiglast kaubandust toetavat organisatsiooni: Fair Trade South Africa, kes on nn. katuseorganisatsioon kõikidele õiglase kaubanduse süsteemis olevaile Lõuna Aafrikas ning Association for Fairness in Trade, kelle ülesandeks on toetada eelkõige väike-tootjaid.

Tähelepanuväärne osa Lõuna Aafrika põllumajandustoodetest, mida eksporditakse koosneb suhkrust, maisist, maapähklitest, lihast, viinamarjadest, tsitruselistest, kuivatatud puuviljadest, veinist, tubakast. Mais on suurim kohalik põllusaak. Enamus õiglase kaubanduse põllumajandussektorist on FLO poolt sertifitseeritud. Suurimad eksporditooted on vein, värsked puuviljad, rooibose tee ja avokaadod. Väike-farmerid hetkel kasvatavad rooibose teed ja toodavad kuivatatud rosinaid. Nad sõltuvad õiglase kaubanduse turust läbi mille nende kogukonna heaolu suureneb/väheneb.
Käsitöö on FLO poolt sertifitseerimata, seega sellist läbi töötatud mudelit ei ole. Küll aga on Lõuna Aafrika moodustanud ühenduse, kelle ülesandeks on tehtud käsitöökaupade populariseerimine. Enamus käsitöölisi töötab väikestes kogukondades ja toodavad pigem traditsionaalseid asju kui populaarseid moodsaid esemeid.
Õiglase kaubanduse turism on rohkem reguleeritud ja üha populaarsemaks muutuv suund Lõuna Aafrikas. Selle nimel teeb tööd FTTSA (Fair Trade in Tourism- South Africa), kes on ära määratlenud need kriteeriumid, mille alusel tööd teha. Eelkõige rõhutatakse öko-turismi ja kvaliteeti.

Lõuna Aafrika suurim väljakutse on hakkama saada oma mineviku, oleviku ja tulevikuga. Suurimad muutused toimuvad koostööd tehes erinevate sektorite vahel. Ilma ühise jõupingutuseta muutub õiglane kaubandus vaid järjekordseks “alternatiivseks heategevuseks”. Ühe tootja maa ülesandeks on kinnitada tootjatele ja “kasusaajatele”, et õiglane kaubandus ei ole pelgalt tee paremale turule, aga ikkagi mõistmine ja jagamine ühist poliitikat ning ühiste väärtuste kinnihoidmises. Esmalt meenuv kasu on loomulikult raha ja lisatulu, aga õiglane kaubandus on midagi enamat kui raha. See on siiski kaubandussüsteem, mis põhineb teatud väärtustel.