Saturday, April 5, 2008

Abiks arenguriigis: karm elu ja südamlikkus käsikäes

Kuigi see võib kõlada trafaretselt, oli osalemine GLENi projektis minu unistus juba mitu aastat. Ilmselt olin ma valmis minema nö endast kaugemale ja nägema, tundma, hingama õhku, mis on paks teistsugusest/seletamatust/stereotüüpidest/ebaõiglusest, mis on nii kaugel, et sinna minemine juba tundub ebareaalsena.

Teisalt olin valmis muutusteks, mis annab mulle võimaluse näha asju teise nurga alt ja toob maailma mulle selles mõttes lähemale, et mõista muutusi, nähtusi, mille kohta siin põhjas elades ei teki õiget arusaama.

Minu tee viis mind Lõuna-Aafrika Vabariiki, kus osalesin mtü Environmental Monitorig Groupi töös projektiga "Õiglase kaubanduse perspektiivid".
MInu igapäevatööks oli uurimus, mis käsitles õiglase kaubanduse võimalusi Lõuna-Aafrikas. See tähendas kokkupuuteid kohalike väike-farmeritega, kes kasvatavad meilegi tuntud ja väga maitsvat rooiboseteed. Samuti korraldasime koostöökonverentsi, et kaasata ühtsesse süsteemi õiglase kaubandusega tegelejaid nii Lõuna-Aafrikast kui ka naabermaadest. Eriti toredad olid kontaktid, mis tekkisis spontaanselt, lävides kohalikega townshipides (agulites). Me ei põlanud ära töötamist koos kohalike memmedega nende pisikesel põllulapil ja lõime käed julgelt külge, et lasteaiaks konstrueeritud metallmonstrumit veidigi lastesõbralikumaks muuta.

Ma ei tea, kas on põhjust midagi loota, kui minna nii kaugele, nii erinevasse keskkonda. Pigem tuleb lennukile astuda nii avatud silmil, et kõik mis pärast maandumist sinu sisse hiilib, seda oskaksid õigetesse kanalitesse salvestada, seda mõista, seda analüüsida ja lõpp-kokkuvõttes oled oluliste kogemuste võrra rikkam. Ma ei osanud midagi karta, isegi mitte lõunamaist talve ja tohutut ebaturvalist keskkonda, kumbki neist jättis oma jälje.Aga ma soovisin üle kõige, et minu sealolemine oleks tähtis mitte ainult minule endale, vaid ka organisatsioonile, kelle heaks ja jaoks ma töötasin. Ma tahtsin õppida kõige kohta, mis oli minu oma 3,5kuud.

Kohalikud jäävad sinu jaoks täpselt nii kaugele, kui sa ise soovid. Mina sellist pealesurutud sõbralikkust küll ei kohanud nagu araabia- maades näiteks, kus kõik peale tere ütlemist kohe su parimad sõbrad on jne.
Lõuna-Aafriklased lasevad mõnes mõttes sul end tõestada ja kui sa oled ületanud barjääri, mis sind nende jaoks teistest turistidest eristab, vat alles siis saab rääkida üksteise tundma õppimisest. Ja kui sa kuulud nende hulka, siis on sul taskus suguvõsa kõikide liikmete küllakutsed:)

Ma õppisin sellest töökogemusest palju, eelkõige selle kohta, et kui tähtis on koos töötada inimestega, kes sulle korda lähevad ja kes sinuga ühes suunas liiguvad, EMG on tõeline näide sellest, kuidas üks MTÜ tegeleb küsimustega, mis neid ennast inspireerivad ja mis neile korda lähevad.
Minu sees muutus maailma tähtsus palju olulisemaks, on hea tajuda, et maailm minu ümber on üks süsteem ja me kõik mõjutame üksteist.

Ega ma sinna midagi „ära tegema” ei läinud, ikka läksin sinna, et koos ühe võõra rahvaga kasvada, nendega koos ühte õhku hingata, aru saada endast ja neist.

Ma usun, et Lõuna-Aafrikas elamine andis mulle loomulikult juurde seda särtsu, mis Eestis elades pahatihti ära kaob. Kauge maa energia paneb meid kõiki teistmoodi hingama:)

Artikkel aprillikuises ajakirjas Marie Claire (lk 62-67), lisaks veel Kadri, Birgiti ja Kullari jutud.

No comments: