Friday, January 25, 2008

Aafrikas vabatahtlikuna maailma parandamas

25.01.2008 Eesti Päevaleht
kirjutas Mart Niineste

Eestlanna Eneli Meresmaa käis Lõuna-Aafrika Vabariigis vabatahtlikuna töötamas.

“Pole mõtet muretseda sellepärast, mis on või oli halvasti. Samuti pole mõtet muretseda sellepärast, mis tuleb,” võtab Eneli Aafrika kreedo kokku.
Lõuna-Aafrika Vabariik on kontrastide maa. Ja mitte ainult sellepärast, et seal elab mitut värvi inimesi. See on riik, kus linnad on dÏunglid ja külades valitseb kõrvaltvaataja pilgu jaoks primitiivne-pastoraalne idüll. Iga viies inimene põeb aidsi, kuid töö, mis toob leiva lauale, käib alati laulu saatel. Pärast pimedat on ohtlik väljas käia, kuid päikseloojang on künkaharjalt vaadates eriti ilus.

Vabatahtlik, mitte ametnik

Eneli töötas seal GLEN-programmi raames. Üleeuroopalise ettevõtmise eesmärk on saata heaoluühiskonna noori arengumaadesse abitöödele, veenmaks neid, et poole kilo kohvi saamiseks tuleb põllul päikese käes pikalt rassida ning banaanid ei kasva Selveri puuviljaletis.
Eneli osales tänu programmile mittetulundusühingu töös, mis tegeles õiglase kaubanduse arendamisega. “Nad ühendavad tootjaid, vahendavad infot ja konsulteerivad farmereid juriidilistes küsimustes,” selgitab ta organisatsiooni ülesannet.

“Aga ma ei olnud ametnik, vaid vabatahtlik,” rõhutab ta ning meenutab, et rohujuuretasandi kogemust – elu ilma vee ja elektrita farmis, kuhu esimene traktor osteti paari aasta eest – oli unikaalne. “Ma teeks seda iga kell uuesti,” sõnab ta õhinaga.

Aktiivse ja uudishimuliku inimesena lõi Eneli kaasa veel kahes projektis. Neist esimene tegeles lasteaedadega. “Lasteaed on pikk konteiner, kus lapsed mängivad, söövad, magavad ja valmistavad end kooliks ette,” meenutab Eneli. Tema ülesanne oli lastega tegeleda ning konteinerit lastesõbralikumaks kujundada. Teine projekt viis Eneli kokku memmedega. Koos nendega haris ta aiamaid, mis asendavad LAV-is sotsiaaltoetusi.

“Nendega tuttavaks saamine võtab natuke aega.” Aga kui teatav psühholoogiline piir on ületatud, on sõber nagu sõber ikka, resümeerib Eneli.

Vabatahtlike võimalused

•• Maailmahariduse projekt GLEN. Eestis viib seda ellu MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud. Kolmekuulistes kogukonnaprojektides osalevad viis Eesti noort, kel on võimalik teha oma erialast tööd ühes arenguriigis. Eestlased on GLEN-is aastast 2004, 13 eestlast on käinud Malawis, Ghanas, Ugandas, LAV-is, Sambias, Gruusias, Indias, Kamerunis. Tänavu saavad 21–30-aastased kandideerida 25. jaanuarini viide GLEN-projekti. Vaata: www. terveilm.net.

http://www.epl.ee/artikkel/416033

Ekstreemsused Mustal Mandril

07.12.2007 Äripäev
kirjutas Signe Sillasoo

Vabatahtlikuna ja vahetusõpilasena veedetud aeg Lõuna-Aafrika Vabariigis on Eneli Meresmaa ja Ireena Schmidti elu heas mõttes pea peale pööranud. Lõpparvet ei kavatse kumbki neiu Musta Mandriga teha.
Juba kolm aastat tagasi Aafrikasse minemise mõtteid mõlgutanud Eneli võttis asja selle aasta alguses põhjalikumalt käsile. Organisatsiooni Arengukoostöö Ümarlaud kaudu Lõuna-Aafrika Vabariigis (LAV) juuli lõpust novembrini vabatahtlikku tööd teinud neiut Eesti ja Aafrika kontrastid ei kohutanud.
Ettevalmistustöö totaalselt teise kultuuriruumi minemiseks oli neiu sõnul pikk ja põhjalik. "Meid valmistati seal toimuvaks ette kahel seminaril, millest üks toimus märtsis, teine juunis," selgitab neiu. "Ülevaade anti kõigest, mis seal ette võib tulla: meditsiinist, elust-olust, ajaloost, sõdadest ja vaesusest," mainib ta. Midagi juhuse hooleks naljalt ei jäetud, sest sealne lokkav kitsikus, inimõiguste rikkumine ja elamine võivad turvalisest ja hästi elavast Euroopast tulijale suure šoki põhjustada.
LAVis töötades keskendus Eneli õiglase kaubanduse teemadele ja sai aimu probleemidest, millega Eesti inimesed kunagi kokku ei puutu. Mure, et rikas Euroopa maksab Aafrika kaupmeestelt veine, puuvilju ja muid tooteid kokku ostes naeruväärselt madalat hinda, mis on kordades väiksem kui tootmiskulu, ei aita Musta Mandri niigi kehva olukorra parandamisele absoluutselt kaasa, pigem vastupidi. Üleolek ja ebaõiglase äri ajamine on jätnud Eneli sõnul aafriklased näljasurma ootama. Ent olukord pole lootusetu, iga väiksemgi püüe sealset olukorda parandada on neiu kinnitusel kohalike poolt väga tervitatav.
Ka Ireena Schmidti, hetkel teist korda maailma kuklapoolel viibivat Eesti tütarlast, sealne elu-olu esimesel korral ei kohutanud. Pigem vastupidi, jaanuaris LAVis juveelidisaini õppima asuv neiu on õnnelik, et saab peagi asuda studeerima oma ala professionaalide käe all. "Õppesüsteemi kõige suurem erinevus on distsipliin. Tundide ajal õpetajale vastu ei räägita. Viisakusreeglitest peetakse siin rangelt kinni," selgitab samas riigis varem vahetusõpilasena käinud neiu.
Nagu ühest suust kinnitavad nii Ireena kui ka Eneli, et diskrimineerimine ning valgete ja mustade vaheline konflikt on riigis endiselt väga suur.
"Vahel tunnen puudust privileegist tänaval telefoniga rääkida või õhtul kell 21.00 bussiga koju sõita. Need ohvrid tuleb tuua, kui siin tahad elada," mainib Ireena.
Naerusuiselt kinnitab aga Eneli, et sinna minemist ei tasu karta, sest kõik miinused korvab meeletult kaunis loodus, südamlikud ja lihtsad inimesed, võimalus ise midagi ära teha ning ennast rohkem tundma õppida. Seal nähtut ja kogetut plaanib Eneli kodumaal edasi anda.