Sunday, December 9, 2007

Vabatahtlikuna tööle arengumaadesse

GLEN on Euroopa Liidu üheteistkümne liikmesriigi (Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia, Prantsusmaa, Malta, Austria) kodanikuühenduste ning Saksa maailmaharidusega tegeleva organisatsiooni ASA koostööprojekt. Eesmärgiks on tõsta noorte teadlikkust arenguprobleemidest vaesemates riikides ning toetada noorte aktiivset osalemist säästliku ja solidaarse mõtteviisi edendamisel

Kui :
Sa oled 21-30-aastane;
Sul on Eesti kodakondsus;
Sul on projektile vastav hariduslik või erialane taust;
Sa valdad vabalt inglise keelt;
siis oled oodatud kandideerima osalemaks järgnevates projektides:
1) Gruusia: Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine
2) Kambodža: Infotehnoloogia rakendamine puudustkannatavate noorte heaks
3) Keenia: Kohalikule kogukonnale tuginev linnaplaneerimine
4) Lõuna Aafrika Vabariik: Õiglane kaubandus
5) Tansaania: HIV/AIDS ja seksuaaltervise õpetus noortele (NB! Manus Tanzania)

NB! Konkursil ei saa osaleda isikud, kes on seotud GLEN projekti koordineerimisega.

Osalemiseks täida inglise keeles avaldus ning saada meiliaadressile: info@terveilm.net ja posti teel aadressile:
GLEN projekt
Arengukoostöö Ümarlaud
Suur Karja 23
Tallinn, 10148

KANDIDEERIMISE TÄHTAEG: 25. jaanuar 2008

Alates 2004. aastast on 13 eesti noort osalenud erinevates GLEN projektides. Eesti-poolne partnerorganisatisioon GLEN võrgustikus on Arengukoostöö Ümarlaud ning projekti rahastab Eesti Välisministeerium. Kuidas GLEN toimib? GLEN osaleja panustab vabatahtlikuna koos eri rahvusest tandemikaaslasega 3 kuud kestva projekti elluviimisesse. 2008. aasta kevadel tuleb osalejal läbida 2 ettevalmistavat seminari, seejärel toimub lähetus arenguriiki. Sellele järgneb koostöö Arengukoostöö Ümarlauaga maailmahariduse edendamisel. Projektis osalemise kulud (kindlustus, reisikulud, stipendium) kaetakse. Loe rohkem: http://www.glen-europe.org/

Monday, December 3, 2007

vaikselt lõpetan...

Kuna aeg ei halasta ja ma pole siiani osanud kuidagi oma Aafrika kogemust kokku võtta, siis vaikselt lõpetan ja lisan veel lõike kirjavahetusest kodustega...selline teine viis, et öelda, et kõik on hästi...

Alguses…
“..jäime Nataschaga kahekesi veel kontorisse, boss usaldas meid juba eelmisel nädalal, nii et oskame alarmi peale panna jne:) päeva ajal väga ei jõua blogi ega kirju kirjutada ja see arvuti, mis minu kasutuses on, on niiiiiiii aeglane, et ma enam ei üritagi. Täna hommikul näiteks tegin talle 3 restarti enne kui üldse looma hakkas:) ja veel, homme sõidame linnast välja, sest homme on naistepäev ja tööle ei pea tulema ja reede lunisime vabaks, sõidame hea lootuse neeme juurde, pingviinid, vaalad, ahvid...uhhhh...saab olema vaga põnev...”

Vahepeal:

“…pühapäeval käisin kirikus:) no kirik ei olnud arhitektuurilises mõttes kirik, sest inimesed kogunevad lihtsalt ühte suurde ruumi ja peavad oma jutlusi ja asjaajamisi seal. Aga see oli kristlik liikumine ja ma tahtsin lihtsalt näha ja kogeda et mis ja mida ja kuidas. Alguses mängis bänd, päris ägedalt, lauldi kristlikke laule, aga ei olnud selline eesti joig, vaid päris pop, kõik seisid ja tantsisid...mina ka:):):) see osa kogu tseremooniast oli väga tore. Siis tervitati uusi liikmeid, väga sõbralikult, neid õnnistati, pandi käed nende peale ja loeti lühike palve. Peale seda tuli jutluse pidaja: sel korral rääkis "holy spirit" - Püha Vaimu teemadel. Appikene, milline innustunud mees, elas oma sõnadele nii kaasa, oli tunne nagu vaataks mingit tõsisit teatrietendust. vahepeal kostus rahva hulgast heakskiitev "yeah" ja “hallelujah”, tõsteti käsi üles ja no ma ei tea...veidi oli selline sekti sattunud tunne, nagu Borati filmis. Nats hakkas hirmus. Aga kogemuse sain kätte. vot, aga ma ikka otsin selliseid veidrad kohtumisi, siis on rohkem rääkida ka:):) näiteks kohtusin ka presidendi turvamehega:) oli tore mees, ja ei küsinud kohe et ohh, kus see Eesti on, nats tundis asja, vohh, selline teadjam turva, eks president saab teadjamaid mehi valida:)

Lõpupoole:
“…On nats aega, et sulle kirjutada. Ajal on siin teine mõiste ja kontakti saamine inimestega pisut raskendatud....aga see et ma endast märku ei anna, ei tähenda kohe et midagi on halvasti...pole miskit halba...kõik on suurepärane...suvi tuli ja päike on meil ja inimesed on head... Kõik toimib, olen harjunud inimeste ja süsteemiga, ja see on nats halvasti, sest nii vähe on veel jäänud siin olla, alles nüüd tuleb tunne, et võiks kasvõi mägesid liigutada...kõik on omane...”