Monday, September 3, 2007

thando...bhulowu

september käes...kodanikud õpilased eestis lähevad kooli....kodanikud tudengid lõuna-aafrikas hingavad kergendatult, sest kevad-vaheaeg algas just nüüd ja praegu...kas pole kummaline? ja päike paistab meil...ühel esmaspäevasel päeval võtad vastu otsuse, et ei lähe kontorisse...helistad sõbrale ning sõidad Philippi townshippi, kus asub väike "konteiner-lasteaed", lapsi on omajagu, vanuses 1-6 ja kõik nad hüüavad "mlungu, mlungu" (valge inimene) ja tulevad ja puudutavad sind ja musitavad su käsi, hetkeks tekib klaustrofoobiline hirm ja tahaks kohe ära joosta, aga siis märkad, et kõik ongi lihtsalt teistmoodi, harjud peale 2 minutit, jooksed nendega välja, laulad, mängid, hullad...konteiner koosneb kolmest toast, põrand on liivane ja lapsed istuvad, söövad ja püherdavad selle peal...ja siis tuleb lõunapaus...lahkume hetkel kui kõik on madratsite peal pikali (lõunauinak) kogu varustuses...vaatad neid ja sosistad "head aega", nad vaatavad oma shokolaadisilmadega sulle otsa, lehvitavad ning saadavad õhusuudlusi...astud tänavale ja su suul on ilmatu suur naeratus...
ühel teisel päeval viib värske abielupaar sind kaplinna vanimasse jazzi-klubisse...mhhh...ruum on inimestest pungil ja nad tantsivad...liiga ilusasti...sinu kõrvale ilmuvad 2 hollandi noorhärrat, kes ilmselgelt "landivad" ilusaid neegritüdrukuid...ohkad ja mõtled, et eurooplastest pääsu pole ka siin...kontsert lõppeb kesköö paiku ja sinu sisse kogunenud energia ei lase sul veel sooja magamiskoti sisse pugeda...lunid Sintut, et minna ja juua üks kuum shokolaad...ta on nõus...hea...kaplinn on öises rüüs, hingad, suled korra silmad ja salvestad kogu oleluse...soovid, et see hetk kestaks igavesti...alles nüüd hakkad tundma, et oled "kodus", üleliigse hirmu ohtude ja riskide ees pistad tagataskusse...üle pika aja lihtsalt tunned et kõik on liiga ilus et olla tõsi...
ühel teistmoodi eelmisel pëval sõidad randa, jooksed lainetes (pff vesi on veel külm), ehitad liivalosse, oled tavaline eestlane, kes läheb pisut pööraseks niipea kui päike on väljas ja veekogu läheduses, lihtsalt oledki üks väike inimene...ronid enne pïkeseloojangut Signal Hilli otsa ja näed jälle hunnitut ilu enda ees ja tunned JÄLLE et oled liiga väike ja see siin on niiiii suur...

september has arrived, beilieve it or not, but yes with the SUN, wolaa...students (some of them) in cape town can enjoy their spring break this week, students in estonia on the contrary start their studies today...everything is upside down here or maybe there...i had a chance to go to Mahira's creche last monady...was an experience which is still in my mind...but the children were amazing (kissing your hands, hugging you, singing and dancing with you), i still picture the last thing i saw just before leaving the place, all of them just started to have their lunch-break-sleep, and they were lying down, looking at my eyes, waving for good-bye and sending me the air-kisses...waw... this is what counts...all the practical arrangements of life of the township children just fades for a second...they are you and you are them...mhhh...
on friday i enjoyed the jazz concert with Zainab and her husband(!), and after that i felt so full of music and good energy which couldn't be hidden under the sleeping bag right away, so i just asked Sintu to go and have a hot chocolate with me which we finally did...mhhh...
so the last week of august turned out to be extra-special, extra-experienced, extra-emotional... feel like having these moments for much more longer than the seconds which pass so quickly...

1 comment:

Katsa said...

Sattusingi lugema su kirjapandut, nii vahva, tundub vahva ja ilmselt on ka vahva...siin ka ilmad lahevad soojemaks (st. porgukuumaks) ja kodanikel kevadvaheaeg...aga mulle sellest ei piisa, mina tahan kuldset kodumaad ja lahengi!
sulle aga edu!